Kalju äärel istumas

Ayumu jalutas mööda kaljusid. Kuna oli kespäev, siis leidus kaljudel hulljulgeid poisse, kes sooritasid igasuguseid vettehüppeid ja tüdrukuid, kes vaatasid pealt ja kiljusid kui nad märjaks said. Ayumu hoidis nendest eemale ning istus ühe kõrgema kalju peale. Ta vaatas kuidas poisid igasuguseid saltosid tegid ning kuidas tüdrukud neid imetlusega vaatasid. Ayumu mõtles, kuidas neil vedanud on. Nad on kasvanud üles ilma võimeteta. Nad ei ole kunagi tundnud valu, mis tekib kui kaotad oma pere. Selliseid mõtteid mõeldes istus ta seal täiesti üksinda.